Vokijärv

Truuta järvedeahela 9. lüli, Koorastest 6 km lääneloode pool. kaunis pikliku kujuga kõver orujärv, orienteeritud loogakujuliselt edelast kagusse. Pindala on 16,9 ha, suurim sügavus 22,3 m (keskmine sügavus 7,3 m). Kõige sügavam on järve idaosa, umbes 250 m väljavoolu suudmest loode pool. Künklikud orukaldad tõusevad järve kohal kõrgele. Põhjapoolsel orunõlval on peamiselt põllud ja karjamaad, lõunapoolsel mets. Järve kaldad on kõvad, leidub liivaseid kaldalõike.

Järve läbib Vidrike järvest tulev ja Lambahanna järve suubuv Voki oja. Sisse voolab ka rohkesti allikavett. Vesi on hele-sinepikollane kuni rohekaskollane, keskmiselt läbipaistev /2,0-2,4 m) ja tugevasti kihistunud.

Järsu kaldaprofiili tõttu on järv võrdlemisi taimestikuvaene, taimeliike oli 1973. a. aga rohkesti (25). Veel 1968. a. leidus järve idaotsas subarktilist relikti - niitjat penikeelt, mille kasvukoht on praeguseks hävinud. Kadunud on ka siin varem kasvanud haruldus - vesipipar.

Fütoplanktonis on esikohal koldvetikad. Zooplanktonit on rohkesti ja selles leidub ohtrasti haruldast tiibsõudikut, ka järve-jamekoodikut jt. planktereid.

Kalastikus domineerivad latikas, särg ja haug; liike on tõenäoliselt samapalju kui teisteski aheljärvedes.

Latika-haugi järv; väärtuslik maastiku kaunistajana, puhkekohana, aga ka oma taimharulduste tõttu.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977